Kunagi aastaid tagasi sattusin vaatama maailma parimaid purjetamispilte. Ja nende seas oli üks selline pilt, kus oli üks mees purjejahi roolis ja jahiga samas suunas oli liikumas üks tormipilv. Selline võimas pilt ja võimas vaade. Tookord mõtlesin, et peab ikka olema head silma ja head oskust see asi niimoodi ära vormistada, kujutasin ette, et selle kõige jaoks on vajalik ka korralik tehniline baas.
Eilne torm pakkus mulle sellist võimsat vaatepilti, kuidas äikesepilve sisemises elu käib ja kuna üks vihmasabin oli juba olnud, siis kasutasin pilditegemiseks vaid oma "seebikarbist" kaamerat - et ikka väärtuslikumat vara hoida ja säästa (sest kuidagi on nii, et kasutatuna soetatud peegelkaamera on nii armsaks saanud ja tahaks temaga ikka veel häid hetki kogeda, niiet, raju käes temaga pildistama ma ennast ei usaldanud, mine tea, võib-olla ei jõua piisavalt kiiresti ära peita, "seebikarp" aga mahtus kenasti vihmakindlasse taskusse). "Seebikarbist" aga suurt kahju pole ja nõnda siis sai tehtud ülesvõtteid, nii- ja naasuguseid, ekraanilt oli näha, et "seebikarp" keerab kõik värvid nässu - tema ekraanil olid kenad hallid pilved ja neid tegelikke tumedaid-kontrastseid-rohekaid pilvepilte ikka kätte ei saa.
Ja kuidagi oli nii, hämmastaval kombel, et ma väga ei muretsenud selle pärast, kas lõpp-produkt saab ikka olema vaatamist väärt või mitte, olulisem oli selle hetke, selle raju kogemine ja "läbielamine".
Täna, pilte arvutisse tõstes ja nendega siis toimetama hakates, tõdesin rõõmuga, et väikese korrektsiooni järel sain "seebikarbiga" tehtud piltidest kätte just need õiged värvid ja toonid, mis tegelikult taevas olid ja see oli minu jaoks selline hetk, kus ma olin õnnelik - et ka minul on olnud õnne saada ülespildistatud selline erakordne hetk, nagu ma tookord seal sellel purjetamispildil nägin (sellest pilvest sai mitmeid pilte tehtud, aga minu arvates on just see tabamus, mida ka oma teises äikeseteemalises ülestähenduses kasutasin, täpselt selline, mis annab edasi sedasama purjetamispildi emotsiooni - kuidas loodus kogu oma aus ja uhkuses ilutseb):
Ja ma saan väga hästi aru ka sellest, et eilsest äikesest on oluliselt paremaid ja ägedamaid pilte - tõeliselt vahva on näha, milliseid suurepäraseid jäädvustusi kõigest toimuvast tehti. Aga selline oli minu parim võimalus seda asja fikseerida ja ma arvan, et mul oli piisavalt õnne (oskusi ma endal nii heaks ei pea), et üks mõjuv pilt "purki saada".
Eks need on need hetked, mis innustavad aina enam pilte tegema, aina enam püüdma neid erilisi ja imelisi hetki, mida elu pakub. Ja mõnikord piisabki õnneks vaid sellest, kui on olnud õnn üks erakordne hetk fikseerida:
Kuigi jah, mõnel hetkel tekib tunne, et kas ma ise jaksan kõik ilupildid läbi vaadata ja ära otsustada, millised neist parimad on ja milliseid tuleks ka teistega jagada. Aga igal juhul olen ma õnnelik, et loodus mulle neid vaateid pakub ja et on tekkinud oskus ka märgata ja tähele panna.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar