Esmaspäev, 28. august 2017

Külajoodik on minu saatus?

See mõte sai alguse tol äikese keskel sõitval laeval. Kui sattusin täiesti suvaliste noormeestega jutustama, nagu ikka, ja siis rääkisin neile ka selle loo, kuidas alkoholisõbrad mu ikka üles leiavad. Selle peale siis üks neist kostis, et kas ma olen kuulnud midagi sellest, et mõnikord tuleb naisterahvad ilusaks juua. Vihje oli ilmselge, aga eks mina, rumaluke, tahaks ikkagi uskuda, et mingigi ilu minus olemas on.

Ja läks siis nädalajagu päevi mööda ja siis leidis taaskord aset see, mis ikka mustrina mu elust läbi käib - see kohalik külajoodik, kes vaevu jalul seisab, mind ikka tantsima vedamas ja jõuga endale allutamas. Mina, taaskord, võttes välja oma parimad diplomaadioskused, et mitte solvata inimest, kes on niigi agressiivne, püüdmas olukorrast valutult/vägivallatult välja pääseda.

Nii ma siis mõtlengi, et kas tõesti on see külajoodik minu saatus - neid on nii palju minu elust läbi käinud, kuigi jah, nende purjusolek pole neil võimaldanud pikemalt minu juures olla, neil on iseendagagi palju tegemist olnud. Ja kas tõesti on see mõte minu peas, et üks kaine pea ja selge mõistusega mees võiks olla minust huvitatud, tõesti nii vale? Jah, tunnen ennast praegu selle eesti naisena, kes on meeste lati kõrgeks seadnud, aga kuidagi ei taha mu pähe mahtuda see mõte, et mu kõrval peaks olema keegi, kes ennast nädalavahetuseti arutult purju joob ja kes jõuga ennast ligi litsub, sest teistmoodi ta lihtsalt ei oska...

Kommentaare ei ole: