esmaspäev, 18. juuni 2007

Vargamäe kuningriik

Kui Liina mulle lahkelt pakkus võimalust laupäevaõhtul teatrisse minna, haarasin võimalusest ilma pikema mõtlemiseta kinni. Jah-sõna andsin ilma erilise taustauuringuta ning nii selguski, et etendusest osasaamiseks (mis toimub Vargamäel) tuleb peaaegu Eesti keskpaika kohale minna - kuid suvi on ikka selline aeg, kus sõidetakse mööda Eestimaad ringi ja nauditakse vaba aega värskes õhus.


Et sõit ikka täie ette läheks, sai tehtud visiit 25-kroonisesse, ehk siis teisisõnu Tammsaare sünnikodusse, mis praegu muuseumina tegutseb - sisse piilutud erinevatesse hoonetesse ja viljapuuaias väljanäitusel olnud "Tõe ja õiguse" illustratsioonidesse, kus iga pildi kõrval oli ka väljavõte raamatutekstist, et piltide tausta selgitada. Ekslemise tulemusena jõudsime välja kultuurihiide, kus Järvamaa kultuuripreemia laureaadid on saanud igaüks oma puu istutada, ja kiigeplatsile, mida sai loomulikult otstarbekohaselt ekspluateeritud. 25-kroonine näpus, sai üles otsitud see nurk, mille alt Vargamäe maju rahatähel kujutatud on - ainsaks silmaga nähtavaks erinevuseks on roigasaed, mis tegelikkuses eksisteerib, kuid rahatähelt puudu on.

Kuna Vargamäe asub Eesti talule kohaselt piisavas eraldatuses, oli võimalik nautida täielikku vaikust, mida kaunistasid oma lauluga linnud, ning värsket õhku. Silmailu pakkus rohetav heinamaa, madalalt lendavad pääsukesed ning liblikad, kes kahe, kolme või neljakesi õhuakrobaatika numbreid esitasid.

Kui muuseumile ring peale sai tehtud ning veidi keha kinnitatud, oligi käes aeg teatrietendust vaatama asuda. Pealkiri "Vargamäe kuningriik" kirjeldab minu arvates piisavalt täpselt etenduse sisu - Andrese ja Pearu alatine vastasseis, alatine suutmatus ühiselt midagi ette võtta, samas mõlemad omal maal justkui kuningad valitsemas - püüdes anda parima, et ka edaspidi oleks võimalik sellel maal elada. Kuigi "Tõde ja õigust", mille ainetel "Vargamäe kuningriik" koostatud on, sai loetud väga ammu ja selle sisu on suuremalt jaolt ununenud, siis üksikuid äratundmishetki oli siiski leida - kuidas Krõõt heleda jaalega sigu rikkust ära kutsus, kuidas kraavi kaevates ikka kuidagi sedasi juhtus, et kõik veed Andrese maa üle ujutasid.

Etendus tõi hästi välja selle, mis on minu jaoks alati olnud "Tõe ja õiguse" peateema - raske töö, võitlus loodusega, et kuidagigi elatud saada - kuigi üht selgemini meeldejäänud repliiki "Tõest ja õigusest" ("tee tööd, siis tuleb ka armastus") näitemängus polnud. Samas avastasin ennast mõttelt, et kas mitte pole Andrese ja Pearu vaheline nagistamine peamiselt tingitud Andrese naisest Krõõdast - keda vähemalt etendusest nähtu põhjal Pearu ilmselgelt imetleb ja ihaldab.

Kui nüüd neile kahele teemale mõelda, siis aeg on läinud, muutunud pole aga midagi - ikka tehakse rasket tööd, et tulevastel põlvedel lihtsam oleks, ja ikka on kõik ning igal pool seotud armastusega.

Kuigi olen alati arvanud, et "Tõde ja õigus" on raske ja tõsine raamat, oli näidendisse suudetud sisse pookida piisavalt koomilisi situatsioone, samas hetkekski labaseks muutumata või laadanaljade tasemele langemata. Samuti oli tänapäevast hõngu tunda - kuidas linnavurled tulevad ja maa ning taeva kokku lubavad püüdes maarahval nahka üle kõrvade tõmmata, pidades seejuures ainult omakasu silmas.

Värvikamateks osatäitjateks olid minu jaoks Koer (Ago Anderson) ja Eedi (Velvo Väli). Kui esimene oli justkui kahe peremehe vahelisi suhteid kõige selgemalt väljendamas, siis teine esitas oma ullikese rolli nii veenvalt, et kuni mütsi peast võtmiseni meenutas olemuselt Urmas Kibuspuud analoogsete rollide esitamisel, kuigi pärast "mütsi langemist" tuli esile selge ja teotahteline mees. Teiste seast paistis silma veel ka Indrek (Märt Avandi) oma iseendale määratud raske koorma kandjana.

Etendus täitis oma ülesande igati hästi - pakkudes meelelahutust lisandina tõsistele teemadele ning ahvatledes "Tõe ja õiguse" järele haarama, et see siis täielikult läbi lugeda. Samuti tahaks ära märkida, et kogu näidend toimus ilma igasuguse helitehnikata, mis tähendab, et näitlejate häältelt nõudis see palju ning nad oli tõeliselt tublid, sest kuulmata jäid vaid mõned üksikud sõnad, kui näitleja juhtus just seljaga olema. Aga kui ikka näitleja täiel häälel midagi metsa poole hüüdis, siis kajas terve mets kohe vastu.

Samuti läks korda külaskäik Vargamäele - ootamatult tekkinud võimalus kipub sageli parimaid elamusi pakkuma. Reisi ennast jäävad meenutama veel esimesed metsmaasikad sellel suvel, kukkuv kägu ja imeõhuke kuusirp ka pärast päikeseloojangut eredas taevas.

Kommentaare ei ole: