Juba on pool esimesest suvekuust möödas, aga mingit tunnet, et võiks suvi olla, pole kusagilt võtta. On olnud sooja ilma, on olnud natuke vabamat ringikäimist, on olnud juba esimesi suviseid avastusi, kuid siiski sügav tunne, et suvi käes on, puudub. Kurvalt mõtisklen omaette, et kas tõesti saab suvi enne otsa, kui jõuan mõttega selleni, et suvi on ja vabadus peaks hinges valitsema. Samas aga on kohustused uksest ja aknast sisse ronimas ning puhkus tundub kauge ja kättesaamatu unistusena (heh, mis ma siin nutan - sel aastal tean üsna mitut inimest, kelle jaoks puhkus sel suvel lihtsalt ära jääb). Sellises olukorras ei jäägi mul muud üle, kui igat vabat momenti ära kasutada ja teha täpselt seda, mida süda nõuab. Ja eks teengi, kuigi ikkagi tundub, et see pole päris see - suvi sügavale südamesse saamata?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar