Kui lehed kuulutasid, et Koit Toome läheb oma kontsertkavaga mööda suvist Eestit rändama, ei jäänud muud üle kui endalegi piletid rõõmustada. Kontsert toimus Oleviste kirikus, mis oli keskajal maailma kõrgem ehitis ning mille järgi praegugi Tallinna vaadet sätitakse.
Kontsert algas kohustusliku sissejuhatusega kohaliku kirikuõpetaja poolt, kes püüdis anda omapoolset sisu kontserdi pealkirjale- minu poolest oleks see osa võinud vabalt ära jääda, kuid lohutan ennast sellega, et vähemalt pääsesime "Meie isa palvest".
Kui siis formaalsused täidetud said, võisidki muusikud (lisaks Koidule ka kitarrist Jorma Puusaag) töö kallale asuda. Lood olid kõik teada-tuntud, andes meeldiva võimaluse kaasalaulmiseks. Kui aga Koidu hääl võlvide alla hulkuma läks, tekkis tunne justkui lükkaksid helid seinad ja lae liikuma. Siirast imetlust tekitab minus ka Koidu aktiivne suhtlemine publikuga (just see, mida mina ühelt artistilt ootan) ning silmaga nähtav soov, et tema tegevus igat kuulajat puudutaks- mingil hetkel tõi see küll silme ette gospelesinemise, kuid selline võrdluspilt tegi olemise ainult lõbusamaks. Kuigi Koit on tuntud lüüriliste lugude looja ja esitajana, tundub mulle, et tema sees pesitseb rokkar, kes tahab välja pääseda- ikka kisub tukka viskama!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar