Ma ju ikka võin kaunist loodust imetleda? Ma olen oma käte ja jalgade fetišist täiesti teadlik. Aga, korraga avastasin, üht meesolevust vaadates, et hämmastavalt muutus ta kauniks looduseks hoopis teiste rakursside alt. Sain aru, et ka kuklad on üks minu suuri nõrkusi. Oo-jaa, milliseid meeletuid mõtteid kutsub minus esile üks kukal, kui mõtlen, kuidas mu käed seal toimetada võiks (see pole see konkreetne kukal, mille pealt avastuse tegin, mis seekord välja joonistus, tuleb lihtsalt üks teine meelde, kus sai korralikult toimetatud). Ja siis oli ka vaatenurk, kus joonistus välja selja ja õlgade lai joon. Ah, missugune vaade! Edasi ma vist isegi ei hakka kirjutama, sest see läheks juba liiga ülemeelikuks kätte... Aga kauni looduse nautimist saan ma jätkata, palju vaid soovin. Ja mõelda täpselt nii ulakaid mõtteid, nagu tahan.
Kuid, eks ma tean väga hästi ka seda, et kõige kaunimaks muudab kauni looduse minu silmis ikkagi tema mõistus. Ilma selleta ei mõju enamasti ka kõik muu. Ikka vaimsest poolest saab kõik alguse. Küll siis ka loodus kauniks muutub, kui aeg kätte jõuab.
2 kommentaari:
Kõige kaunimaks muudab kauni looduse Su enda mõistus ja kehakeemia, tundub mulle ;)
Juba vanarahvas teadis rääkida, et ilu on vaataja silmades.
Sellest, et ma ikka ise looduse kauniks näen, saan ma väga hästi aru - kui vaatan ja saan aru, et minu jaoks on kaunis loodus, keda teised kauniks ei pea ;-)
Postita kommentaar