Selle loo algus läheb tagasi aastate taha, kui minu peale karjus inimene, kes tavaliselt inimeste peale ei karju. Vaid kaks korda elus on ta kellegi peale karjunud ja minul oli au olla üks seesugune inimene.
Lugu siis oli järgmine, et tegemist oli minu tolleaegse ülemusega, kes oli puhkusel ja mina asendasin teda. Ja kui ta siis puhkuse ajal tööle tuli mingeid asju ajama, siis teatasin talle resoluutselt ja kindlalt, et kuna tema on puhkusel, siis mina ei kavatsegi teda mingitesse tööteemadesse pühendada. Minu jaoks on alati olnud inimeste puhkus püha ja seetõttu olin endas väga kindel. Tulemuseks oli siis see, et ta oma rahulolematuse minu peale karjudes välja elas.
Edasi on kõik läinud sama rada - ehk siis ikka ja aina olen mina olnud see piksevarras, kuhu inimesed ennast maandavad. Olgu need siis lähemad tuttavad või suisa võõrad. Olen siis mõelnud ja analüüsinud, et aru saada, mis on selle põhjuseks. Ja asja tuum tundub olevat selles, et ma inimeste igasuguste provokatsioonide ja väljaütlemiste peale "tuima nägu teen" - ehk siis, ma ei reageeri piisavalt otseselt või nii, nagu inimesed eeldavad. Ja see võib ju olla üle mõistuse kohutav küll.
Võiksin ju olla aastate jooksul selle kõigega juba harjunud ja eks nüüd, kui olen asja sisust aru saanud, võtangi seesuguseid olukordi pigem külma rahuga. Vähemalt ma arvan, et suudan seda teha, kuigi võib juhtuda, et kui taaskord seesugune olukord tekib, on reaktsioon samasugune nagu senini.
Aga, põhjus, miks selle teema üldse üles võtsin, on selles, et ma siin mõni aeg tagasi nägin inimeses, kes muidu on väga rõõsa ja rahulik, juba pead tõstmas sedasama endast välja minemise virvendust. Kuigi see oli väga õrn ja võib-olla sain olukorrast ka vääriti aru, tajusin, et ka tema, inimese, kes on enamasti vana rahu ise, suudan ma juba ainuüksi mõne oma küsimusega ärrituma "sundida". Eks õppimise koht oli see, et ma edaspidi seesuguseid küsimusi ei küsi, aga olukorra fikseerimiseks oli see hea hetk küll. Võib-olla oli midagi sootuks muud, mis teda ärritas, aga kuidagi taandus see ikkagi minu peale ja kuigi plahvatust ei toimunud, tundsin siiski õhus särisevat elektrit.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar