Hämmastav oli minu eilne õhtu, ei, enam ei olnud valentinipäev. Väga hämmastav. Oli kohal kaunis loodus, keda ma heal meelel vaatan, kellega heal meelel nalja viskan, kellega koos aega mööda saadan. Loomulikult, minu otsese küsimuse peale, miks asjad teatud punktist edasi liikunud pole või mida mõeldakse, kui toimetatakse nii, nagu toimetatakse, on muutunud veidi need suhted, aga suures plaanis on kõik sama. Loodus on jätkuvalt kaunis, vaadata, suhelda, imetleda.
Ja siis oli korraga üks noormees, kes oli väga otseselt ja intensiivselt liikumas kindlasse suunda. Kuidas mul (ja arvukatel õlledel) õnnestus ta ära võluda nõnda, et ta lausa mu jalge ette langemas oli, sellele küsimusele ma vastata ei oska. Kuid teemad, kuhu jutud juhiti, olid täpselt sellised. Aga mina, nagu ikka, ei olnud huvitatud ja seetõttu ei reageerinud ka. Iseäranis, arvestades seda arvukat alkoholihulka, mis oli juba leidnud tee inimese sisse. Võib-olla, kui inimene oleks sedasi käitunud siis, kui ta kaine oleks olnud ja mind vähe rohkem tunneks, oleks ma võinud selle peale kuidagi reageerida, aga elukogemus ei anna mulle küll mingit optimismi purjus, mind üldse mitte tundvate inimeste juttu tõsiselt võtta.
Ja nõnda ma siis seisin oma elu keskel ja vaatasin selle olukorra peale - jah, armastuse (on vist praegu sobilik sõna) keskel, aga ikka peamiselt sedasi, et mina sind, keegi teine mind ja võib-olla keegi kolmas siis seda teist.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar