Ikka on ju teada, et kui millestki muust enam kõnelda ei ole, siis tuleb ilm teemaks võtta...
Praegusel juhul asi küll sedasi pole - ilmast ajendas mind kirjutama see, et ma olen väsinud-tüdinud sellest arusaamatust ilmast, mis meil siin on. Sellest talvest, olematust, nagu ta meil on olnud, pole ju mõtet rääkida.
Ma tean, et minu maailmapilt piirdub praegu selle ilmaga, mis siin käega katsuda, silmaga näha on. Ja ma tean, et korralikku lumekatet ühel põllul tuli 1,5 nädala tagusel ajal otsida 60 kilomeetrit lõuna poolt (vahetult enne kohe-kohe saabunud sula ja vihma). Sama hästi tean ma ka seda, et Lõuna-Eestis veel mõni aeg tagasi korralik lumi maas oli, kuidas seis praegu on, seda ma ei tea. Olen teadlik ka sellest, et suures plaanis pole virisemiseks põhjust - sest meil siin on võimalik jala käia, pole vaja kontide katki kukkumist karta (kuigi jah, ma ise olen oma entusiasmist, mis seotud ühe seiklusspordi valdkonda kuuluva ala proovimisega, endal ikka vist luu katki saanud, aga see ei puutu ju siia ja ilm ei puutu minu "osavusse"), nagu olen kuulnud olevat mõnes teises linnas (olgu tervitatud kõik osavad jäälkõndijad!), aga ma ikkagi olen rahulolematu.
Ja mõistan väga hästi seda, et mulle on ikka vaja nelja aastaaega, et mulle see olematute, piirideta aastaaegade teema ei istu. Praegune ilm siin akna taga on aga üks lõputu sügise-kevade piiril kõikumine ja heites pilgu ka nädala jagu ette, ei paista mingit suurt muutust.
Kuigi minu jaoks on alati aasta kõige raskem aeg olnud talvise pööripäeva aegne, mil pimedus maad võtab, ja praegu on see aeg ju juba kahe kuu võrra minevikku kadunud ja taas nelja kuu pärast hakkavad päevad lühenema, siis praegu mõjub mulle väsitavalt see 0 kraadi ümber kõikuv elu-olu. Ja kuidagi emotsioonitu on see kõik. Kuigi, kaktus, mis alati naistepäeva paiku õide puhkeb, on juba oma õienuppe välja ajama hakanud ja lindude hoogsa sädistamise põhjal saan aru, et kevad ikka tuleb. Need võiks ju ometi olla rõõmu ja ärevust tekitavad kevademärgid. Kevad on minu jaoks olnud alati see kõige-kõige aastaaeg. Ja huvitav oli mul mõni aeg tagasi kuulda Fred Jüssi't (üks ütlemata sümpaatne, väga hea sõnaseadmisoskuse, meeletute teadmistega muhe tegelane, keda olen alati heal meelel kuulanud) välja ütlemas soovi, mis minulgi alati olnud on: "Et elu annaks näha veel ühte kevadet!"
Üsna kenasti adun ma ka seda, et mul pole oma rahulolematusega mitte midagi peale hakata - tean ju mina suurepäraselt, olles tegelenud mereliste harrastustega, et ikka on nii, et ilm otsustab. Ja ilm (või siis üldisemalt loodus) on tegija, kelle järgi inimene ikka oma toimetused seadma peab. Üldse tundub mu praegune mõtteavaldus pigem kohatu halamisena - appi, igav on, see ilm siin ja praegu... Ja mõtlen eneseirooniaga: kui millegi muu üle viriseda ei ole, siis ilma teemal saab seda alati teha.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar