Ma muudkui vaatan ja imestan. Seda riukalikkust, mida ma näen. Mis see siis nüüd on? Minagi olen seda riukalikkust enda peal tunda saanud, kuigi, varemalt, see, mis praegu toimub, on ilma igasuguse riukalikkusega. Minu peal pole seda juba ammu rakendatud, miks küll, mis minul viga on, et mina enam "ei sobi"?
Tüünelt seista ja vaadata veiderdajat oma silme all. Veiderdajad on mulle alati meeldinud, veiderdajad on mind alati võlunud (ma olen ikka nii pealiskaudne, tean seda väga hästi). Eks meeldib seegi, eks võlub seegi, pole ma ju miski kivist tegelane. Oma tüüne olekuga tõmbasin aga veiderdaja hoo maha ja mõtlesin, kas teistes situatsioonides ma sedasi taltsutangi kõik veiderdajad? Igaüks võib talitada nõnda, nagu ise tahab, mis mul sest. Mina talitan nii, nagu hetkel tunnen. Ja mõnikord pole tahtmist veiderdajatega kaasa minna.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar