Teisipäev, 18. detsember 2007

Plaadiriiuli täiendus

Möödunud nädalat võib nimetada plaadisaju poolest täiesti metsikuks - selline plaadisaak, nagu seda on 11 uut plaati, tekib tavaliselt ikka mitme kuu vältel (kui sedagi). Nüüd aga siis tuli ühe nädalaga selline täiendus.

Pooled plaadid haarasin ise poest kaasa - viis eestimaist ja ühe välismaise. Lisaks olen vist nii hea laps olnud, et päkapikk tõi mulle ühe eestimaise ja lausa neli välismaist plaati. Kuulamisega olen jõudnud nii kaugele, et kahte plaati pole veel üldse kuulama jõudnud hakatagi, st et võin kirjutada veidi ülejäänutest.

Alustaks siis kõige positiivsemast üllatusest selles rivis, milleks praegu on olnud Kelli Uustani "Kuni pöördub tuul". Selle plaadi tõi mulle päkapikk ja kuigi ei osanud sellest suurt midagi oodata, leidsin ennast täiesti ootamatult nautimas sellel salvestatud lugusid. Selgeks lemmikuks on kujunenud "Kingad kollased" - seda oma vallatuse poolest. Võluvaks selle plaadi juures on ka lugu "On see nali?" oma ooperliku seade ja olemusega. Peamiselt aga meeldib mulle siiski see, et Kelli Uustani't ei tunne sellelt plaadilt hästi hääle järgi äragi - st ta laulab justkui teistmoodi, kui olen harjunud teda nt "Estonia" või muusikalilavalt kuulma - ja mulle selline lähenemine täiesti sobib.

Kindla peale välja minek olid aga järgmised plaadid: Koit Toome "Allikas", Black Velvet'i "Greatest Hits" ja The Police'i kogumikplaadid, mille mulle päkapikk tõi ja millest mul kaks veel kuulamata on. Nende puhul on teada, et paned aga lood mängima, kuulad ja kvaliteet on tagatud. Kuigi The Police'i looming pole mulle väga hästi tuttav, olen ennast leidnud ikka avastamas tuttavaid lugusid, mida olen kusagilt ikka kuulnud. Samas on päris põnev minna ühe ansambli läbilõikelugudesse, mis annavad ülevaate sellest, kuidas on eksperimenteeritud ning milliseid uusi võtteid katsetatud enne päris selle oma liini leidmist.

Liisi Koikson'i "Väikese järve" järel olin pehmelt öeldes šokeeritud, kui kuulasin tema "Väikeste asjade võlu". Lihtsalt olid need nii teistmoodi lood, et kuidagi ei ole suutnud ennast nende sisse viia. Isegi mitme kuulamise järel tunnen, et see pole päris see, mida ootasin või mida eest leida lootsin. Aga ehk see arvamus veel muutub ja mingil hetkel tunnen, et just need lood on minu jaoks.

Ines'e "Kustutame vead" läheb umbes samasse kanti, mis Liisi Koikson'i uus plaat, kuid siiski tundub, et Inesel on kuhugi kiire - kõik lood on ruttavad, kuid see pole innustav tempo, vaid pigem tundub tormamisena. Samas on selgelt äratuntav Inese enda käekiri, mida sellelt plaadilt peamiselt leiab. Samas ei nõustu ma arvamusega, justkui oleksid sõna naiivsed ja lihtsakoelised - mis sügavat filosoofilist sõnumit on vaja ühe levilaulu sisse?

Bonzo "Settimine" on plaat, millelt vaatamata üldisele mitte just väga positiivsele emotsioonile (mille on kujundanud varasemad plaadid ning kontsertide kuulamine) olen suutnud leida mõned sellised lood, mis suudavad hinge sisse minna. Olen siinkohal nõus Liinaga, et Bonzo'le ikkagi sobivad lood, kus ta saab kogu oma häälejõu rakendada ning kui neid võimsaid helisid kuulda ei saa, tundub ülejäänu jäävat keskpärasuse piirile.

Viimane plaat, selle autor ega esitaja ei ütle ilmselt Sulle midagi, kuid selle rõõmustamine oli ajendatud ühest flaami filmist, mida PÖFFi ajal vaatamas käisin. Sellega olen igati rahul, kuigi tundub, et see plaat on täpselt selline, et mulle praegusel ajahetkel väga sobib, kuid kas ka keegi teine võiks selle vastu huvi tunda või võiks kellelegi teisele see meeldida, selle kohta ei oska midagi arvata. Väikest aimu annab ehk see, et muusika on sarnane "Vanilla Sky" tunnusmeloodiale, mida esitab Paul McCartney.

Kommentaare ei ole: