Esmaspäev, 3. detsember 2007

PÖFF (vol 1)

Kuna seekordne PÖFF on mul väga suure filmivalikuga, siis mõtlesin, et kuidas neid siis siia kirja panna? Mõtlesin, et kirjutan nad siia siis päevade kaupa, selle asemel, et kirjutada iga filmi kohta eraldi.

Esimese kolme festivalipäeva tulemusena võin öelda, et siiani on valik olnud hea - pole olnud ühtegi filmi, mida saaks jamaks pidada. Küll aga on filmid nõudnud süvenemist - kergeid filme pole siiani veel olnud. Samas pole juhtunud ka seda, et ei jõuaks ühest filmist teisele üle minna - kuigi see olukord võib veel tekkida, kui vaatan edaspidist kava, kus kahe filmi vahele jääb vaid napp veerandtund. Teine asi, mida olen tähele pannud, on see, et kirjelduste järgi olen filmidelt oodanud midagi muud, kuigi olen samas suhteliselt kiiresti kohanenud režissööri poolt pakutuga.

"Ma teenindasin inglise kuningat"

Milline on Sinu eluunistus? Kuhu tahad Sina välja jõuda? See film on tagasivaade ühe inimese elule, kes unistades üldisest rikkusest ja lootes saavutada hõlpelu, jõuab viimaks oma elu õnne tipule üksikus Tšehhi mägitalus.

Tema rännakud algavad raudteejaamas võileibu müües, käivad läbi erinevad teenindusasutused alates agulikõrtsist ning lõpetades Praha kõige nooblima restoraniga. Kogu tema elu on ta olnud ise oma õnne sepp - kui on õhus mingi võimalus, on tema astunud ise ühe pika sammu õnnele vastu.

Elu suurimaks saavutuseks on Etioopia kuninga käest saadud auraha, mille ta justkui ise endale kaela riputaks, sest kuningas on lühikest kasvu ning ei ulatu peakelnerile auraha kaela panema. Nii laskubki peategelane veidi madalamale ning leiab auraha peagi enda kaelas ilutsemas.

Kõige suurem iroonia tabab aga peategelast siis, kui ta on saavutan rikkuse ning siis tullakse üldise riigistamise nime all tema vara käest ära võtma. Lisaks kõigele, kui ta protestivaimust väidab, et ta rikas on, saadetakse ta 15 aastaks vangi.

Film ise on kerge käekirjaga - naiivne muusika, vallatud stseenid, minevikupildid põimituna kaasajaga, vürtsitatud väikese huumoriga.

"Kuidas vabaneda teistest"

Kõik, kes midagi ühiskonnale ei anna, kuid ise kogu aeg võtavad, peavad surema. Nii võiks kokku võtta selle filmi mõtte.

Film algab sellega, et üksik vanaproua sõidab oma elektroonilise ratastooliga põlluserval ning ratastool lakkab töötamast. Muidugi leiab proua kiiresti mobiiltelefoni ning kutsub abi. Lubatakse tulla paari minuti pärast.

Mööduvad minutid ning kohale ilmub eriüksus, kes proua ratastooliga õhku tõstab ning siis veetakse ta helikopteri köie otsas ühte kooli, mida ümbritsevad okastraadiga piirdeaiad ja mis seetõttu meenutavad vanglat.

Edasine tegevus toimub juba peamiselt kooli ruumides. Algatuseks kirju seltskond kooli võimlas, kuhu proua järgmisena viiakse. Suletud süsteemis olev seltskond peab ootama, kuni neid intervjueeritakse.

Esimestena võetakse ette üks kapuutsis meesterahvas, kes meenutab munka. Enne, kui nad võimlast lahkuvad, haarab veel üks neiu mungast kinni ning püüab talle midagi öelda selle kohta, mida munk rääkima peaks.

Kui "munk" jõuab võimlast välja ühte klassiruumi, selgub, et tegelikult on tema hoopis intervjueerija ja on oma rüü selga pannud vaid seltskonna uurimiseks. Ülekuulamisruumis ootab teda ees noormees, keda edaspidi nimetaks "vaatlejaks". Ta on saadetud poliitikute poolt, et kindlaks teha, kas kõike tehakse ikka reeglite järgi.

Nüüd, kus nad on omavahel mõned laused vahetanud, kutsutakse intervjuule esimene inimene. Selleks on üks habetunud mees, kes näeb üsna rusutud välja. Küsimus on üsna selgepiirilised - mida oled Sina andnud ühiskonnale? Räägitakse inimese tööst ühe loomeliidu rahajagajana, kus enamus sellest rahast on tema enda kätte jõudnud, kui ta on ise endale autasusid määranud. Mees küll püüab aega võita ning selgeks teha, et ta vajab aega selleks, et järele mõelda, mida ta on head teinud. Pika vestluse peale ei leita midagi, millega see mees oleks oma koha ühiskonnas ära teeninud ning "munk" kuulutab välja surmaotsuse ja kohe ongi siis ka täide viidud - mees lamab põrandal vereloigus.

Vaatlejal läheb selle peale süda pahaks ning ta püüab mungalt teada saada, kas nii on ikka kõige parem, et ehk peaks ikka mürgisüsti kasutama. Selle peale lausub munk, et sõjaväel on lubatud ka sel moel inimesi tappa.

Ja ongi aeg järgmiste intervjueeritavate käes. Nendeks on mees ja naine, kes on vend ja õde. Loomulikult hakkab jälle otsast peale küsimusterivi - te panus meie kõigi heaolusse, palun. Kuna on olnud aega, siis veenja (naine, kes mungale võimlas õpetussõnu jagas) on teinud tööd ning õpetanud, et tuleb rääkida nii, et see, mida siiani tehtud on, on olnudki omaette filosoofia. Konkreetne paar on pidanud lõbumaja ning sundinud seal noori tüdrukuid tööle. Selle nad siis püüavad rääkida positiivseks ja vajalikuks tegevuseks. Peale pikka vestlust saadetakse paar võimlasse tagasi.

Kuna munga arvates teeb veenja liiga head tööd, võetakse järgmisena ette tema. Kõigepealt püütakse kindlaks teha, kes ta on. Munk arvab, et esitleb ennast vale nimega. Samas mõistab munk, et tegemist on põrandaaluse liikumise käsilasega. See vestlus on veidi teistsuguse sisuga - ei küsita veenja panuse kohta, püütakse selgeks saada, kellega on tegemist. Peale pikka jutuajamist saadetakse veenja võimlasse tagasi.

Järgmisena võetakse ette ratastooliproua. Temalt püütakse loomulikult jälle teada saada, milline on tema panus. Ainsaks päästerõngaks on prouale see, et ta poeg oleks justkui ÜRO sinikiiver. Selle peale pääseb ta esialgu tagasi võimlasse.

Nüüd viiakse pilt ühele pidulikule sündmusele, kust võetakse kaasa piiskop ja tema abikaasa. Esmalt jääb mulje, justkui satuksid nad vangistatute hulka. Siis selgub aga, et nad on kohale toodud selleks, et neid vastandada veenjaga, kes on nende tütar - avalikult nad eitavad teineteise tundmist, kuid isekeskis jäädes tuleb välja, et nad ikkagi on üks pere.

Edasi käivad kõik eelloetletud veelkord klassiruumist läbi. Nende vestluse käigus selgub, et õde ja vend on omavahel maganud ning sellest on sündinud laps, kelle nad on ära andnud. Õde siis kirjeldab üksikasjalikult, kui inetu ja jube see laps oli ning sedamööda, mida rohkem ta räägib, seda rohkem läheb vaatleja endast välja - tuleb välja, et tema ongi õe ja venna laps. Selgub, et ratastooliproua poeg ei olegi ÜROs, vaid tapab LAVis inimesi, kes püüavad kullakaevandustele juurde pääseda ega hooli oma emast mitte karvavõrdki.

Võimlas aga toimub olelusvõitlus, sest selgub, et veenja on kogu süsteemi käimalükkaja - tema ideed on need, mida rakendatakse. Surema peavad kõik, kes vastavalt rohkem kui ühele "Kopenhaageni kriteeriumile". Kriteeriumid ise on - maksude maksmisest kõrvalehiilimine, ühiskonna ärakasutamine, mõnuainete tarbimine jne. Loomulikult tahab terve seltskond selle jutu peale talle otsa peale teha. Kuid ta püüab selgitada, et asi on üle käte läinud ja et ta on püüdnud endast anda kõik, et päästa inimesi selle õuduse käest - ise neid varjanud ning valmistanud ette ja läbi viinud põgenikereise Aafrikasse.

Viimaks saabub kohtuotsus - kõik võimlas olijad on surmale määratud ning loetud tundide pärast nad tapetakse. Kuid siinkohal võtab võimlaseltskond otsustamise enda kätte - nad leiavad, et kui peavad surema, siis valivad nad viisi ja aja ise. Nii leiabki järgmine stseen eest inimesed, kelle pead on seotud ronimisköite otsa ning näitab nende viimaseid hetki. Üksteise järel löövad nad endil jalad alt ning surnud nad ongi. Viimaseks jääb veenja, kes peab ette lugema avalduse. Sellega lõpetanud, läheb loojakarja temagi.

Nüüd aga on endast väljas vaatleja, kes küll oli väga solvunud oma vanemate jutu peale ning soovis nende surma, kuid neid juba surnuna nähes, vihastub ta munga peale. Asi läheb suisa nii kaugele, et vihahoos haarab ta munga käest püstoli ning tapab ta. Ise vihast ja erutusest värisedes, põgeneb ta koolimajast. Järgmine pilt on juba laeva pardalt, mis on just Aafrika rannikule jõudnud - nüüd on õnn täielik, sest hirmsast Euroopast, kus rakendatakse "Kopenhaageni kriteeriumeid" ollakse pääsenud.

Kommentaare ei ole: