esmaspäev, 10. detsember 2007

PÖFF (vol 9)

"Päevad ilma armastuseta"

Film sõprusest, noorusaastatel tehtud lollustest ja sellest, kuidas nad meid omavahel seovad. Väga hingelähedane teema, sest sõbrad on need, kelleta mina oma elu ette ei kujutaks. Kuigi on olnud häid ja halbu aeg, kuigi mõned on kolinud kauguste taha, siis sõprus on see, mis jääb, isegi siis, kui Sa inimest ei näe mitmeid kuid, isegi aastaid. Sõber on ju see, kellega võid lauset jätkata ka siis, kui esimese ja tagumise poole vahele on jäänud kümneid tuhandeid kilomeetreid ning kümneid tuhandeid tunde.

Teisalt on see film kodust ja kodu tundest, sest ütleb ju üks tegelane, kui räägitakse sellest, milline võiks olla sobivaim elukutse ning väljavalituks osutub rekkajuhi amet, et amet on hea küll, sest saad päevade viisi ühest kohast teise sõita, kuid need on kurvad päevad eemal kodust, päevad ilma armastuseta.

"Minu mustikakarva ööd"

Tegelikult läksin vaatama hoopis filmi "Koduteel", kuid siiski sattusin vaatama filmi "Minu mustikakarva ööd", mille olin oma kavast juba välja jätnud kindla teadmisega, et seda filmi saab ka hiljem kinos vaadata.

No mis siis ikka, kui on üks film asendatud teisega ja ma pole seda näinud, miks siis mitte see ära vaadata. Ei tea, kas oli põhjuseks see, et olin valmis lõbusaks reisiks läbi Hiina, kus on palju seiklusi ja sekeldusi, sest mida muud võib kaasa tuua laiba vedamine auto pagasiruumis, igal juhul jättis "Minu mustikakarva ööd" minu seekordse filmivaliku taustal kuidagi mannetu mulje.

Lugu ühest neiust, kelle süda puruneb ning kes seepeale leiab ennast rändamas mööda Ameerikat ning otsimas hingerahu. Töötab baarides ja einelaudades, puutub kokku inimestega, kirjutab postkaarte ühele NY kohvikupidajale, kelle juures on ta käinud õhtuti mustikakooki söömas. Lugu armastusest ja sellest, mil viisil püüavad inimesed üle saada armastuse valust. Ja sellest, kuidas me ei suuda endile enne tunnistada, et me kedagi armastame, kui see inimene juba surnud on - siis me alles suudame olla endis kindlad ning võime välja öelda selle, mida me kogu aeg tundnud oleme, kuid välja näidata pole julgenud.

Kommentaare ei ole: