Väga harva juhtub, et inimene võib iseendaga täiesti rahul olla. Inimene ise, teades kõiki on vigu ja nõrkusi, ei anna endale peaaegu kunagi asu - alati on vaja püüelda kuhugi kõrgemale, paremuse poole.
Mul aga juhtus eile sedasi, et ühel hetkel tundsin ennast täielikult enesega rahul olevat. Milline joovastav tunne, milline hingerahu! Samas, kui pikemalt järele mõtlema hakata, siis tegelikult polnudki suurt midagi, millega oleksin hakkama saanud või teinud midagi sellist, mis enesehinnangu seesugusesse seisu viinud oleks.
Kuid ometi oli mul tõeliselt hea olla - rahulolutunne oli nii ootamatu, et jõudsin selle vaid ära tunda, kuid kauemaks nautima jääda ei osanud. Kuid ka hetke tabamine oli märkimisväärne.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar