reede, 2. november 2007

Genf (3. päev)

Köige esimene asi selle pühapäevasel hommikul on see, et kelli keerati ja et üha tunni saab kauem magada - nii jöudsin minagi möttes kaasa tunda Genfi, kui kellade linna, kellapoodide omanikele ja köigile teistele, kellele kellakeeramine lisatööd kaasa toob. Aga mis teha elu kellade linnas juba on kord selline ning eks selleks ole juba välja möeldud ka oma tehnika, mismoodi on köige otstarbekam kellakeeramist toimetada.

Kolmanda päeva hommikune programm sisaldas endas jumalateenistuse kuulamist Genfi katedraalis. Enne seda önnestus mul veel teha möned tagasipöiked Genfiga taaskohtumisse - näiteks kellamängu ja rongkäiguga täistund. Edasi viis tee siis katedraali juurde, kust peale pisikest ootamist siis ka katedraali sisse.

Jumalateenistus oli päris huvitav ja nii önnestus meilgi lauluraamat lahti teha ning valesti ja kövasti kaasa laulda. Kui aga jumalateenistus löppema hakkas, avastasin, et mu kott oli justkui maa alla vajunud - loomulikult polnud keegi ümberkaudsetest midagi märganud ja nii ta kadunuks jäigi. Kirikus olevate inimeste abiga sai helistatud politseisse ja mind suunati sujuvalt ainsasse pühapäeval lahti olevasse politseijaoskonda koti varastamise kohta avaldust kirjutama.

Nagu selgus, pidi lahtiolev politseijaoskond olema teisel kaldal ning et mitte jalavaeva raisku lasta, sai läbi astutud Rousseau' sillalt, kus Genfis sündinud filosoofi kuju praegugi seisab.

Politseijaoskonnas läks avalduse kirjutamine suhteliselt sujuvalt, kui mitte arvestada, et politseinik rääkis ainult prantsuse keelt. Siinkohal vöiks tödeda - my French lessons finally paid off! Ja mis keeleliselt puudu jäi, see tuli käte-jalgade keeles selgeks teha. Muidugi köige vahvam oli see, et köik jättis mulje justkui prantsuse keele eksamist ja isegi kirjalik osa oli sellel eksamil. Aga eksami tegin ma edukalt ära ja mul endal oli suhteliselt löbus kogu selle tegevuse käigus.

Politseijaoskonnast viis tee edasi Genfi kõige naljakamate majade juurde - vaba joonega majad, mis üllatavad oma värvikirevuse ja mitteformaalse kujuga. Seekordseks avastuseks oli minu jaoks, et analoogseid maju on rohkem, kui esialgsel vaatlemisel silma hakkab.

Genfis käies ei saa kuidagi mööda selle parkidest - väikese paadisõiduga sai ületatud La Rade de Geneve ja suundutud Eaux-Vives'i parki, kus asetseb Genfi suurim rosaarium. Park ise tervitas meid aga uimastava puudelõhnaga - ju siis oli õhuniiskus selline, et loodus sedasi lõhnama puhkes.

Ja pargiga sai ka jätkatud - edasi oli kord plaani haarata botaanikaaed. Seekordne külastus jäi küll hilisele õhtutunnile, kui vaatamata sellele, et ametlikult oleks aed juba pidanud kinni olema, saime siis teha tiiru pooles botaanikaaias. Taimede koha pealt oli külastus veidi kehvavõitu - aastaajale kohaselt oli näha vaid taimede varsi ja nimetusi ning teisalt hakkas juba hämarduma. Suurima etenduse andis papagoide majas aga üks puuoksal kiikuv papagoi - jooksis mööda oksa edasi-tagasi, et ennast lõbustada. Samal ajal riidles ta meiega, et miks oleme teda hilisel tunnil häirima tulnud. Sellega meie külastus botaanikaaeda lõppeski, sest siis juba tuli pargivaht, kes palus meil lahkuda. Botaanikaaia värava poole suundudes saime veel hämarduvas õhtus heita pilgu flamingodele, kes vaikselt toimetasid oma tegemisi.

Kuna vahepeal oli kätte jõudnud õhtu, siis minu sooviks oli üle vaadata Place du Molard, kus on minu lemmikutest tänavakivid - need, mida päeval ei märkagi, muudavad öösel väljaku justkui tähistaevaks ja nii saadki mitmes keeles lugeda erinevaid tervitusi ja häid soove. Minu arvates piisavalt hea lõpetus ühele pikale kellakeeramise päevale.

Kommentaare ei ole: