Mõtlesin ja arutlesin selle üle, kuidas asjalood kulgenud on, kuidas mul on läinud mu esimene "õpetaja-treeneriaasta" - ise pole ma ennast õpetajaks pidanud, aga kuidagi on see nimi mu külge nüüd viimasel ajal iseäranis kindlalt jäänud.
Ja kui üldises plaanis on olnud kõike - nii katastroofilise olukordi kui ka joovastavaid õnnestumisi - siis on üks väga oluline asi, mida ma selle aastaga õppinud olen. See on see, et ma ei pea olema täiuslik, ma võingi mõnel hetkel läbi kukkuda, aga peamine on see, et ma teen, nagu oskan, ja kui ma mõnel hetkel ka tunnistan, et olen eksinud või pole hakkama saanud, siis see teebki kõik asjad taaskord heaks. Ja et lapsed tajuvad seda, milline on minu energia kogu selle toimetamise taga ja tulevad sellega ka kaasa, kes varem, kes hiljem, aga siiski.
Ja kui iseennast on ikka keeruline hinnata, mis siis, et eneseanalüüs käib kogu aeg, siis parim komplimendid, mida ma selle nädala jooksul saanud olen, on seotud sellega, kuidas lapsed on olnud päris kurvad selle üle, et trennid-ringid läbi on saanud, ja on rõõmsal meelel teatanud, et nemad tulevad sügisel kindlasti tagasi. See on minu arvates parim kiitus, mis olla saab!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar