Lugesin eile seda fraasi ja vaatasin oma elu peale. Ja mõtlesin, et kas ma siis tõesti olen väärt seda üksindust ja pikka ootamist ja teadmatust ja ebakindlust? Kas ma siis tõesti ei ole väärt seda, et mul võiks olla hea kaaslane kõrval? Minu sisemine protest muidugi ütleb, et ma olen väärt seda, mida ma veel saanud pole. Aga kui see eespool toodud ütelus on õige ja kohane, siis sellest olen veel kurvem ja sellest tekib küsimus: "Miks ma olen just sellist elu väärt? Ja mida ma olen valesti teinud? Ja mida ma valesti teen?" (ega ma ei saa ju eeskujuks võtta seda nutusarnast naerukõõksumist, mida mul oli võimalik kõrvalt kuulda, ega ometi?)
Siinsamas kõrval on muidugi ka palju head ja ilusat ja tunnen, et olen osaliselt ka ise sellesse suure panuse andnud, et see kõik olemas oleks, aga neil nii isiklikel teemadel, saan siis enda väärtust (või väärtusetust) sellisel moel tajuda...
Kui mõni avat süda hoiab elus sind,
siis hoia tedagi ja hästi hellasti,
sest süda habras on kui väike laululind,
on õrnem veel su hingekellastki.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar