Kas ma tahtsin, et see asi niimoodi läheks? Kas ma tahtsin, et asjad võtaksid sellise suuna? Ma tean seda esialgset mõtet - energia oli suunatud sootuks teise kohta ja eesmärk oli sootuks teine. Muus osas ei tea ega oska ma tõesti midagi arvata. Kummaline, kas pole - iseennast mitte tunda ja iseendast mitte aru saada. Avastada endast ühel hetkel uued mõttesuunad ja uued tunded.
Aga, tundub, et see kõik on siiski asjade loomulik käik. Ja sellest ei sõltu midagi, kuivõrd osav ma võin olla või kuivõrd osavaks ma võin ennast pidada, elades oma elu. Mõni asi liigub väikeste sammude haaval ja ikka selles suunas, kuhu ta minema peab.
Ega siis polegi muud teha, kui oodata järgmist vaatust. Kui ma vaid iseendaga hakkama saaks, oskaks lasta oma südamel rõõmu tunda sellest, mis on ja kuidas on... Ja mitte mõelda kaugemale ega ka mitte lähemale. Kuigi jah, see on juba selge, et ma ootan seda järgmist vaatust, ootasin eelmistki, mis seal salata.
Ühest asjast saan ma nüüd muidugi paremini aru, sellest tundest, mis mind valdas mingi aeg tagasi - et tegemist on inerstiga, et see on see, mis mind edasi liikuma paneb...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar