Täna siis lõpuks mõtlesin, et see on nii jabur, et ma muudkui kahtlen ja kõhklen ja arvan teadvat igasuguseid asju, aga korraga tabas mind see teadmine ja arusaamine, see jõudsin-viimaks-koju-kodus-on-nii-hea-olla tunne. Ma ise olen ju seda tunnet kogenud ja nüüd sain korraga aru, et seekord oli see tunne vastastikune.
Ja nii ma saingi aru, et minu kõhklemine ja kahtlemine pole sugugi asjakohane. Aga eks see tuumani jõudmine võttis aega, enne seda kojujõudmisetunde teadvustamist oli see tunne, et südamed olid avali ja avatud, nii hea ja sügav ja soe tunne. See aga oli kindlasti osa (mõistmise) protsessist.
Ja mõnikord võibki armastus olla siis seesugune... Imeline igal juhul, ime igal juhul!
Kõige kummalisem on see, et asjadel on vaja lasta settida, et mõista, mis on toimunu mõte, mis on sügavam sisu, esmamuljed ei loe midagi, neid ei saa usaldada...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar