Minu jaoks päris tavapäratu olukord - et on pikk sõit mööda Eestimaad ja ma ei olegi autoroolis. Nagu lõpuks selgus, siis ei oska ma sellest kõigest rõõmu tunda, sest pinge on pidevalt sees, isegi tagaistmel. Aga mis ma saan sinna parata, kui juhi sõidustiil on kõike muud, kui rahustav, ja rooliasendi muutmised toimuvad nõksatusega, mida on ju tunda.
Ja kui see kõik oli piisavalt kaua kestnud ja ma ikka ei suutnud oma suud kinni hoida, tundus mulle, et kõik muutus veel hullemaks - tekkisid sellised manöövrid, mille peale mõnel hetkel jäi hing kinni ja käed sundisid toetavast pinnast kinni haarama (ingliskeelne termin reckless driving iseloomustab toimunut väga hästi). Kõige krooniks oli minu arvates täiesti põhjendamatult ohtlik manööver linnatänaval.
Nõnda ma siis hakkasingi mõtlema, et ei tea, kas need viimase otsa teod olid tingitud sellest, mida mina rääkisin ja olid tehtud meelega, selleks, et mind veelgi enam endast välja viia. Kui mina neile asjadele otsa vaatan, siis õppisin ma sellest asjast kahte asja - 1. kui ma tahan veel selle juhiga ühes autos sõita, siis tuleb mul suu kinni hoida 2. minu kommentaaride peale pääses justkui džinn pudelist välja ja seda sinna tagasi saada polnud enam võimalik, avastasin inimeses täiesti uue taltsutamatu ja kontrollimatu tegelase, kes võib puhta emotsiooni pealt teha täiesti ebaratsionaalseid otsuseid ja valikuid.
Muidugi on hea nüüd targutada, et eks ma ise olin kõiges selles süüdi, aga ju ma siis sattusin vajutama õigeid nuppe...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar