Kohe ongi pööripäev

Kaua sai oodatud seda valguse aega, kaua sai oodatud seda soojuse aega. Ja nüüd, kui ta käes on, ei oska sellest kohe kuidagi rõõmu tunda. Teised mõtted ja tunded sõidavad sellest kõigest üle.

Vaadates selle peale, missugune on mu viimane nädal olnud, siis on võtmesõnaks pigem pimedus ja varju otsimine. Eks need on need sisemised tunded, mis seda nõuavad. Ja kui ma ennast siis jõuaga välja vedanud olen, siis pole tunne sugugi see, mis olema peaks. See kõik, mis ümberringi toimub, ei ulatu minuni. Kuigi-kuigi, mõnel hetkel siiski on vaimustusetuhinat veidi tunda. Aga need on siiski vaid harvad hetkelised välgatused.

Ja nii ma siis mõtlengi selle peale, et kohe ongi pööripäev ja taas hakkab päevavalgust vähemaks jääma. Seekord on see oodatud sündmus minu jaoks, sest ma tunnen, et seda praegust valguse aega on minu jaoks liiga palju. Teisest küljest aga see pööripäeva tähistamine on üksiku inimese jaoks just see aeg, mil ennast "väga hästi" tunda. Ja praegu on tunne vastupidine sellele, mida ise sellelt pühalt ootaksin - rõõm ja tahe pidustustest osa saada on nullilähedane ja pigem jätaks seekord vahele selle asja. Või kui, siis tahaks lihtsalt olla...