Kui püüdsin öelda, et see asi ei pea ju täiuslik olema, ei saanud ma seda mõtet endast väljagi, kui vastuseks tuli:
"Ükski asi pole tegemist väärt, kui ta pole täiuslik. Kui täiuslikkuse poole ei püüdle, pole üldse mõtet teha."
Kuigi ma ka ise olen mõnedes põhimõttelistes asjades täiuslikkuse poole püüdleja ja ideaali otsija, tundus selline mõtteavaldus konteksti arvestades kohatu, sest selleks, et täiuslikkust taga ajada, on vaja aega. Aga kui millegi tegemine käib aja peale, siis on täiuslikkuse saavutamise soov minu arvates liigne. Eks tahtsin minagi, et tulemus tuleks võimalikult hea, aga mina alustasin teisest otsast - totaalse läbikukkumise poolt asusin teele ja püüdsin anda nii palju, kui etteantud ajaga suutsin.
Igal juhul pani see väljaütlemine mind mõtlema selle üle, miks inimesed midagi teevad ja kuidas nad neid asju teevad. Võib-olla olengi ma liialt realistlik ega lase endal õhus hõljuda nende kohtade peal, kus ma tean, et mul pole mingit olulist annet või tugevust. Seal, kus oskan ja suudan, püüan ikka ideaali poole, aga kas pean seda kõiges tegema, ei oska öelda.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar