esmaspäev, 17. jaanuar 2011

Viimaks ometi!

Lugesin täna ühte uudist. Lugesin seda ja minu jaoks varises maailm kokku. Kuidas saab olla uudiseks see, millest mina olen teadlik olnud juba 7-8 aastat? Kuidas saab uudiseks olla midagi seesugust, millest on paljud teisedki teadlikud olnud umbes samapalju?

Mis ma siis muud oskan ikka selle peale öelda, et ma imetlen inimeste rumalust ja argust, kuidas nad ei julge teha seda, mida kõige rohkem tahaks. Ja teisest küljest imetlen nende järjekindlust ja püsivust ja usku ideaalidesse, kui mõne asja tõelisuseks saamiseks läheb just eelpoolmainitud aeg.

5 kommentaari:

viive ütles ...

Igalühel oma lugu ja oma tee, oma äratundmine ja oma õige hetk.

J ütles ...

Tore, kui see viimaks siis ka kätte jõuab. Inimesed on ikka väga kannatlikud...

viive ütles ...

Ongi.
Mõtle selle üle, kui kaua oled Sina ise mõnda eriti head ideed eneses hoidnud ja toitnud - kaheksa, kümme, kakskümmend - aastad pole pikad, kui uskuda.

J ütles ...

Jah, mõnikord läheb kaua aega, et asjad ideaalseks mõelda. Aga kui juba asjad on ideaalsed, siis tuleb nende kohaselt ka toimetada, mu meelest...

J ütles ...

Nüüd, taaskord targemaks saanuna, võin öelda, et ma olen ikka väga tormakas - inimesed ootavad oma võimalust aastaid ja kümneid aastaid... Ja mina olen nii kannatamatu, et ei malda päevagi oodata. Kust tuleb see kiirustamise vajadus/ind/soov?