Kummaline on ennast avastada olukorrast, kus tunnen, et kõige parem on sõnatult olla. Selliseid hetki pakub elu ikka. Selliseid, mil tunnen, et ei olegi midagi öelda. Või siis selliseid, mil iga lausutud sõna liiga palju ütleks. Eks mõni asi saab öeldud ka ja eks ta siis tähendabki rohkem, kui see, mida antud olukord endas kannab. Leian ka teisi vahel mõne sõnaga ütlemas rohkem, kui kõrvalseisjad aru saada võiksid, sest on seosed, märksõnad, mis annavad öeldud sõnadele lisaks ilmselgele tähendusele ka veel allteksti nende jaoks, kes aru saada taipavad.
Aga kõige toredam on ikka see sõnatu olek. See aeg, mil räägib kõik muu. Sellises "kõnes" on sees kõike muud ja sellest saavad aru vaid asjaosalised, teistel pole sinna asja.
/Ometigi suutsin pidada endale antud sõna mitte midagi öelda, lihtsalt vaikida, suu kinni hoida. Ja see kõik oli hoopis lihtsam, kui ma arvasin. Ei ühtegi liigset sõna, vaid ainult tarvilikud./
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar