Ma vaatan pealt. Ma analüüsin. Ma püüan aru saada, mis toimub. Ma püüan näha asjade taha. Ma olen pealtvaataja. Mulle on antud võimalus kõrvalpilk heita elule. Mind on kutsutud publikuks. Ma olen aktiivne pealtvaataja. Ma annan ka omalt poolt midagi juurde. Aga ma olen enamasti pealtvaataja. Mõnel hetkel jätan oma pealtvaataja rolli siiski kõrvale ja astun ise lavale, aga peamiselt olen pealtvaataja, sest mind huvitab, mis toimub. Veel enam aga huvitab mind, miks toimub just see, mis toimub. Nii vaatangi huvitatult pealt ja püüan aimata, kui tekib võimalus, siis küsin, et aru saada.
Kui on esinejad, siis peavad olema ka pealtvaatajad. Muidu pole ju kõigel sellel mitte mingisugust mõtet. Ega siis esinejad iseenda jaoks seda kõike tee - ikka kellegi teise jaoks, nende jaoks, kes vajavad meelelahutust. Vabandust, mul läks meelest ära, et see on elu. Aga mis muud see elu ikka on, kui üks suur illusioon, mille oleme endale loonud ja mille loomisele on kaasa aidanud ka teised inimesed meie ümber. Illusioon, mis aeg-ajalt tundub kildudeks pudenevat, aga mille purunemiskatsetest me ennast väga pikalt häirida ei lase, sest meil on seda illusiooni vaja, on vaja uskuda ja loota.
/Kui palju on minu ümber illusioniste, ei oska ma ilmselt kokkugi lugeda. Mõned ikka tulevad meelde, kui mõtlema hakata. Kuigi olen nende loodud illusioonid läbi näinud, lasen ennast ikka ja jälle kaasa kiskuda, kasvõi meelelahutuse pärast või siis selleks, et hetkekski astuda välja nendest igapäevastest illusioonidest, millega päevast päeva elan./
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar