Seekordne ujumaõppimise tund, vähemalt nii saan ma seda asja enda jaoks nimetada, sest minu eesmärk just seesugune on, mis siis, et mõne teise jaoks on see trenn, sest ette on võetud suured sportlikud eesmärgid, andis taaskord kinnitust sellele, et igaühel on oma asi, milles ta andekas on.
Kui muidu olen kogu selles seltskonnas suhteliselt koba ega suuda vees eriti kiiresti edasi liikuda, siis nüüd leidsin selle asja, milles mina andekas olen. Minu jaoks oli lapsemäng ujuda jalad ees, vaid käte abil. Selles olin teistest tüki maad kiirem ja imestusega vaatasin, kuidas teised selle asjaga hädas on. See oli selline paras naljahetk - kui muu asi mul seal basseinis eriti hästi välja ei tule, siis jalad ees ujumine on ikka minu jaoks mõeldud.
Eksole, ikka tuleb leida see päris oma asi, siis on tuju hea ja sellise sooja tundega võib teine kordki ennast vette sulistama unustada.
Teine äärmus õppimisprostessi juures on minu jaoks konna jalad, neid ei saa ma kuidagi õigesti toimima ja nii seisangi vaatamata meeletule rabelemisele ja vaevanägemisele lihtsalt ühe koha peal. Eks ma pean proovima ja katsetama ja küll ühel päeval see õige liigutus ka tuleb, praegu aga on asi veel üsna kaugel sellest, mis olema peab. Kuid eks ma selleks õppima läksingi, et asju endale selge(ma)ks saada ja ütleme nii, et need mõned korrad, mis ma olen käinud, on juba päris tõhusa panuse andnud minu ujumisoskuse paranemisse.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar