Tegelikult ei ole sisu ja vorm omavahel enam ammu kooskõlas. Ja eks see ole juba ammu teada. Päris hämmastavad on need olukorrad, kus sisu läheb ühte rada ja vorm käib sootuks mingeid teisi teid pidi. Ikka üllatun selle üle ja imestan, kuidas kogu selle kooskõlatuse juures on võimalik jätta kogu asjast mõistlik mulje. Arvata on, et ühel hetkel muutub vahe sisu ja vormi vahel nii suureks, et alles peab jääma vaid üks. Eks siis paistab, kumb selles olukorras ellu jääb. /Loogikageeniust tabas siinkohal mõttelend ja nagu aru sain, siis jäi ikka õige asi ellu. Aga see jääb vaid mõne üksiku inimese teada. Vahva, kui elu õiged sõnad õigetesse kohtadesse asetab ja siis saab meelevaldseid järeldusi teha!/
Kuigi siin on suuremaid sõnu, on siin ka õigeid piisavalt. Tunne on aga räägib ise enda eest (nostalgia tabab selliseid pilte vaadates, tuleb palju häid mälestusi meelde):
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar