Kuidas defineeritakse inimese haritust? Selline küsimus tekkis. Millised on need kriteeriumid, mille alusel võib öelda, et inimene on haritud või mitte? Kas esmavajalike oskuste hulka, et olla haritud, kuulub kirjaoskus? Mina sedasi ei arva. Minu arvates on harituse mõõdupuuks inimese oskus ja võime asjadest aru saada ning maailmaasju avatud südame ja lahtiste silmadega vaadata.
Toon siinkohal sisse veidi teise mõiste - haridus. "Ega haridus matsi riku!" Selline ütlus on ju olemas ja mõnel juhul läheb see ka väga täppi. Mitte, et ma ise suudaks alati olla suure südamega ja kõikidesse asjadesse mõistvalt suhtuda, aga siiski saan aru sellest, kui minu suhtumine on selline, nagu ma ise seda ei tahaks. Ja eks ma kõrvalt näen, mis maailmas toimub. Enamasti leian ennast ikka imestamas ilmaasjade üle, selle üle, kuidas inimesed, kes on saanud hea hariduse, ei suuda kuidagi kindlatest mõttemallidest välja tulla ja ega nad suurt hooligi, vähemalt selline mulje jääb mulle mõnikord.
See on minu jaoks justkui äraspidine tõestus sellele, et haritud olemiseks ei pea omama haridust. Minu arvates on sellel teemal parimaks näiteks Pipi Pikksukk, küll väljamõeldud tegelane, aga siiski minu jaoks kandmas endas haritust.
6 kommentaari:
Keelest ja kirjaoskusest niipalju, et on olemas (taaskord) üks tore tsitaat: "Keel on kultuuri kandja" - üht-teist lubab tekst ja ka kõne aimata inimesest, tema haritusest ja haridusest. Teine oluline punkt, mis annab eelpoolnimetatust aimu, on oskus tajuda ära õige aeg ja koht - seda juba õpikutest ei õpi, üha enam tundub, et see kas on või ei ole.
Haridusel ja haritusel on olemas ühtne osa, kuid... see ei ole nii lihtne. See on juba meta :)
Keel küll, aga see ei eelda ju kirjaoskust? Tänapäevases maailmas on nii palju heli ja pildiga edasi antavat informatsiooni, et kirjaoskus võibki taanduda kuhugi taamale.
Minu jaoks on see vajalik oskus, ma lihtsalt ei oska leida teistsugust eneseväljendust. Kirjutamine on see, mis minu jaoks toimib. Samamoodi ka lugemine. Kuigi-kuigi, mõnel hetkel tunduvad need oskused pigem koormaks olevat ja liigseid piire panevat.
No ikka, seegi on ju kirjaoskus - süsteem peab olema omandatud.
Heli- ja pildikeel eeldab ka mingit baasi, algteadmisi. Muidugi saab ka niisama, aga läbi teadmiste võib saada rohkem.
Ja alati on võimalus omal süsteem välja mõelda, aga ikkagi: mingi oskus peab olemas olema.
Lihtsam on suhelda, kui on ühine alus, kui me saame asjadest enam-vähem ühtselt aru.
Eks selles osas tuleb nõustuda, et teadmiste omandamise võimalusi on rohkem. Aga kui need teadmised tulevad kusagilt mujalt? Mõtlen praegu nt loodusteadusi, milles mina ennast ikka väga nõrgalt tunnen - samas inimene, kes selle keskkonnaga koos kasvanud on, teab sellest palju enam ega pea neid teadmisi raamatutest ammutama?
See tundub selline lõputu arutelude allikas olevat. Kust jooksevad piirid? Kust saame oma teadmised? Millised on nende väärtused? Millega määratakse meie koht maailmas?
Muidugi - on loodusrahvad ja pärimus, aga neilgi on ju oma märgisüsteem (keel), mille nad omandavad ning mida nad kasutavad info talletamiseks.
See on tänapäeva hariduse paradoks: teame kaugemale ja justkui rohkem, aga ometi teame vähem. Kõik piirid on valla, kõik on kättesaadav, mis loob hoomamatult palju variatsioone ning nii mõndagi läheb "tõlkes kaduma" - luues uusi variatsioone ning võimalusi, mille üle järje pidamine on suhteliselt võimatu - üha võimatum on teada.
Hakkab looma! :)
Tean, et midagi ei tea. See ehk ongi tänapäevane tarkus?
Postita kommentaar