Hing väreles sees, pidin ennast mitu korda kokku võtma, et astuda see samm, mille paratamatult astuma pidin. Hing värises sees, pulss läks lakke, veri kohuses kõrvus. Erutus valdas mind täielikult.
Nii ma siis nihelesin üsna mitu minutit, üsna pikka aega püüdsin endas edasiminekuks vajalikku jõudu leida. Kuni lõpuks mõtlesin, et aitab, ma pean ennast kokku võtma, sest on vaja ära teha see, mis tegemist vajab.
Püüdsin veel leida pääseteed, ehk saan kuidagi teistmoodi. Proovisin, aga ei olnud mulle ette nähtud seda teed pidi seekord minna.
Ja siis, iseendast võitu saanuna, astusin vajaliku sammu. Ärevus oli mu sees ja astusin tundmatusse...
Peagi saabus rahu, sest sain aru, et olen leidnud tasakaalupunkti. Kõik on õige ja ladus, kõik kulgeb kenasti ja kõik, mis annab sisemise rahu, on jätkuvalt olemas.
Ja nii sain taaskord aru, mismoodi see asi on - tasakaalupunkt on siinsamas olemas, võtta ja heaks arvata. Tore on tabada ennast peale tormi vaikse lahesopi turvalisest keskkonnast.
/Kuigi tasakaalupunkt on mul olemas, ei arva ma hetkekski, et järgmine kord ei peaks ma kogu asja jälle algusest peale alustama./
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar