Öö lasi mul rännata ühest kuningriigist teise. Nõnda sain aru, kui jõudsin Talve kuningriiki. Seal möllas tuul ja lund lendles igasse kanti, taevas oli vatiseid pilvi täis. Enne seda olin külastanud Külma kuningriiki, kus üksikud helbed särasid ja sätendasid, mõnel hetkel olin sellises lummuses, et ei suutnud ära imetleda nende helveste värvikirevusest ja elavusest. Kuu valgustas nõrgalt kogu seda seiklust ja tähed särasid taevalaotusel. Lummusin, kuigi teadsin, et pean olema hoolsam ja tegelema sootuks teiste asjadega.
Ka õhtuvalguses oli kahe kuningriigi piir selgelt tajutav - Külma kuningriigi piiril tervitas imetlusväärne päikeseloojang kogu sinna juurde kuuluva värvi ja valguse mängudega, ikka taevas ja lumel, sellel materjalil, mis käepärast oli.
Kui nüüd aus olla, siis oli Talve kuningriigis palju külmem, kui Külma kuningriigis, aga eks elus ole asjadega ikka nii, et sellel, kellele nimi on antud, ei pruugi seda välja vedada, ja teisele, kellele veel enam antud, kannab välja ka selle, mida keegi teine ihkab ja igatseb.
Ja kuningannad peavadki erinevat kuningriikide vahel rändama, sest kui oma isiklikku kuningriiki ei ole, siis saab ehk mõnes teises kuningriigis valitseda?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar