Oli üks uks, mille peal kõlguti. Ma ootasin, et astutaks sisse. Ootasin nii kaua, et enam ei jaksanud oodata. Siis tuli omalt poolt sisseastumise kutse teele panna. Seepeale saadi aru, et võib sisse astuda. Mul oli hea meel, et viimaks ometi ka astuti sisse ja mu ootamise aeg sedasi ära lõpetati.
Ja miks ma siis olen nüüd üllatunud, kui kutsutakse hoopis ühest teisest uksest sisse astuma? Miks ma olen üllatunud, kui minu kutses sisaldus kutse ka üle selle läve astumiseks? Aga ikkagi olen üllatunud.
Kuigi-kuigi, see on märk, et ka järgmine lävi on mõttes mõlkunud ja selle peal kõlgutud, kutsuja ja kutsutav, kes keda, pole teada, aga siiski mõlemad ootamas, soov ja tahe mõlemapoolselt olemas. Küll saab seegi ületatud...
/Püüa siis mõistlikuks jääda, kui kogu aeg lükatakse mõtted neid radu pidi käima. Ikka väike stimulatsioon mõttemängudeks, et oleks, mille kallal tööd teha, millega oma aega sisustada, millega oma pead vaevata. Kõik ikka selleks, et mul igav ei oleks. Kui osatakse kenasti meelelahutust pakkuda, siis ikka ja alati!/
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar