Ma ei tea, mis on see põhjus, miks ma pelgan. Ma ei oska seda mitte millegagi seletada. Kas see on põhjustatud sellest, et ma kardan, et mul ei ole mitte midagi öelda või et sõnad lähevad segamini?
Aga iga kord, kui jälle ennast kokku võtan, siis saan aru, et kõik need hirmud on täiesti mõttetud ja iga kord on hea tuju tagatud, vaid paari vahetatud lausega saab mõnusa energiasüsti ja naeru mugistada.
Eks ma siis pean meeles pidama, et ma oma hirmud ära unustaks ega muretseks asjade pärast, mille pärast pole vaja muretseda. Kui on ees ootamas soe ja sõbralik suhtumine, siis mille pärast ma üldse oma pead vaevan?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar