Seisin ja vaatasin pealt. Peas tagus mõte: "Nii ei saa olla! Niimoodi ei saa ometi olla!" Ja ometi, vaatamata sellele mõttele mu peas, nägin oma silmaga, et nii saab olla, niimoodi saab ometi olla. Sellised hetked on hetked, mis kustutavad kogu reaalsuse, sest teades, mismoodi asjad on, ja nähes, et nad välja paistavad hoopis teistpidi, on raske endale ja oma veendumustele kindlaks jääda ning lõpuni minna sisemise veendumusega selle kohta, mida tead ja tunned.
Ja nii need asjad mõnikord lähevad. Haprad asjad leiavad oma lõpu, sest ühel hetkel saab usk otsa, ühel hetkel ei suuda inimene ennast enam veenda selles, et see, mida ta teab, on reaalselt olemas, kui tegelik elu näitab talle midagi sootuks muud.
Kõige hullem kogu asja juures oli aga see, et olukord oli jaburamast jaburam. Eks pärastpoole sai selgeks, miks see just nii oli, aga sel hetkel oli mul raskusi oma mõtete ja tunnete vaid enda sisse jätmisega ning oleksin tahtnud aru saada ja mõista, miks on asjad niimoodi, milleks on mulle näha antud seda vaatepilti, kui tegelikult peaks kõik hoopis teistmoodi olema ja ma peaksin nägema sootuks midagi muud.
/Eks kogu selle asja keskel sai tehtud ka paar otsust, mis näib, mõjutavad ka tänast päeva. Aga võib-olla on need millekski head, ehk on neist kasu selleks, et tulemus saaks hea olema. Ikka kanname endaga kaasas oma tegusid, olgu need siis parajasti millised tahes./
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar