Minust ajaloolast ei saa. Jõudsin täna taaskord sellisele järeldusele. Kuigi ajalugu võib ilmavalgele tuua ka palju häid asju, kipuvad möödunus ikka esile kerkima negatiivsed asjad. Nii olen viimase paari nädala jooksul juba teist kord olukorras, kus saan aru, et minevikuga pole vaja tegeleda, sest olemist paremaks see mitte kuidagi ei tee, pigem ikka halvemaks.
Kuid mõnikord on vaja ajas tagasi minna, et aru saada sellest, mis praegu toimub. Ja siis tuleb hakata "ajaloolaseks", olude sunnil. Nõnda tulebki see tee mõnikord jalge alla võtta, kuid kõige sellega kaasneb minu jaoks teadmine ja sisemine tunne, et ajaloolase kiiksu minus ei ole.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar