Suurtel hetkedel võib suuri sõnu teha. Neil hetkedel on see lihtne, siis on joovastus, mis tiivad annab, ja sõnad tulevad justkui iseenesest üle huulte. Kuid läheb aeg edasi ja siis ühel hetkel võib selguda, et suured sõnad tahab isekus ära süüa. Lihtsalt tekib selliseid hetki, mil saad aru, et iseenda säästmiseks pead isetuse ära unustama ja vaid isekus on see, mis tagab püsimise ning hakkamasaamise. Samas aga tahad ikka olla suurem inimene, tahad olla isetu. Ilmselgelt on võti siinkohal selles, et isetuses tuleb leida isekuse võimalused ja variandid, siis saab isekas olles isetud asjad ka ära teha. Just nõndaviisi, nagu vaja on.
Aga enne seda tuleb piiri peal laveerida, sest ega ikka ükski inimene iseendast üle ega ümber saa...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar