Ma tean, miks ma sellisesse seisu satun. Ma tean, miks tekib see tühimik minu sisse. Kui on midagi, mis tekitab täiusliku tunde, siis tekibki tühimik, kui see miski ära võetakse. Nii on see igakordne "äravõtmine" ikka valusam, sest täiuslikkuse tunne on aina sügavam ja nõnda on kogu see protsess ka raskem.
Kuidas sellest kõigest üle saada? Kuidas küll leida see võimalus, et sellist tühimikku ei tekiks? Millise võtme abil saaks selle asja nüüd sedasi korraldada, et ma saaksin iseendaga hakkama justnimelt sellistel hetkedel?
/Olgu siis vaakum või vaakuum, vahet pole, kuidas seda sõna parajasti kirjutada, tunnet see teistsuguseks ei tee. Jälle on meelest läinud need ajad, kui asjad olid teistmoodi. Kiiresti kipun unustama, veel kiiremini aga, tundub praegu, uusi kombeid külge õppima./
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar