Võtsin ühte oma elu peatükki taaskord kokku, ühte, mis on jäänud lõpetamata, mis on jäänud kuidagi ripakile või lihtsalt olemise seisu. Ja mõtlesin siis selle peale, miks see asi sellisesse seisu üldse jõudis.
Aga põhjus oli väga lihtne - hiljaks jäi suurem osa sellest, mida ma juba varemalt vajasin. Selline lihtne elutõde - kui midagi ootad ja liiga kaua pead ootama ning ta siis lõpuks saad, siis võib selguda, et seda sa enam ei taha, see ei oma enam tähtsust, see pole midagi seesugust, mille pärast oleksid valmis midagi tegema.
Kogu selle loo juures on ka teine ammune moraal. Kui sa mingist asjast ikka ei saa täpselt seda, mida saada tahad, siis pole sellel asjal ka suurt mõtet, pole vaja teha järeleandmisi, sest ikka viivad nad asjad sellisesse seisu, et lõpuks oled katkise küna ees ja need järeleandmised on sulle endale vaid haiget teinud.
Nii jäin mõtlema ka mõne suhte peale, mida kõrvalt näinud olen, kus inimesed lepivad mingite asjadega vaid selle pärast, et neid nad kunagi ei saa. Samas aga peaks olema ikkagi nii, et elus saad kõike, mida tahad. Kas minu unistus ideaalmaailmast on tõesti nii utoopiline, kumiseb siinsamas, minu peas, sest tundub, et see, millest kirjutan, on vaid irreaalsus, mida kunagi olema ei saa. Aga kas ainuüksi seepärast peaks leppima vahepealsete variantidega?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar