Avastasin ennast taaskord elunäidendi ühe stseeni keskelt. Leidsin ennast jälle olukorrast, kus oli lava, sellel toimetasid tegelased ja nendevahelised suhted hargnesid vaataja ees lahti. Kas peaksin siinkohal mainima, et üks osaline ka lavastaja ja vaataja rolli enda peale võttis?
Õhk oli intriigist paks,
kuigi seda teadsid vaid kaks.
Oli teadmatus väljamängitud,
oli kulminatsioon läbielatud.
Nagu igas tükis, nii selleski,
pidi olema mingi iva sees,
eks ta otse loomulikult oligi,
teadagi, kes ujus selles vees.
Kuskil taustal kõlab laul: "Neid oli kolm, neid oli kolm..." Mis sellest elunäidendist ükskord saab, sedalaadi küsimus on minu peas praegu kumisemas...
PS Mõnikord jääb arusaamatuks, miks käivad inimesed teatris, kui tegelik elu pakub nii palju erinevaid näidendeid ootamatute käikudega. Või oskan mina selle asja peale ainult sedamoodi vaadata? Teised ehk nimetavad seda lihtsalt eluks, nemad ei pane tähele, millised on tunde- ja värvivarjundid inimeste ja olukordade taga?
2 kommentaari:
Teater on turvaline: on olemas piir elu ja lavaleseatu vahel. Teatris saab olla kohal täpselt nii palju kui soovi ja jaksu on ning samastuda saab sümpaatseima tegelasega, elus juhtub nii, et alati ei olda ju iseendagagi nõus, mis siis veel teistest rääkida.
Sul tundub õigus olevat. Iseenda elust on päris keeruline minema jalutada, kui enam ei taha või ei suuda...
Postita kommentaar