...siis ei ole mul varsti enam mitte midagi öelda. Kui kõik kulgeb nõnda, nagu praegu kipub minema, siis saabub peagi hämmastav vaikus. Seda sel lihtsal põhjusel, et ma ei oska midagi öelda. Samas tunnen ma, et mul polegi vaja midagi öelda. Veel on seal kõrval see tunne, et ma ainult oleks ja kuulaks ja laseks ajal kulgeda.
Kust tuleb see tunne, et olen kui üks tummahammas, kellel polegi justkui midagi öelda, ei tarka ega rumalat? Ja siis, hetkedel, kui tunnen, et pea on tühi ja ükski sõna mu seest väljatulemist ei oota, leian ometi sobivad sõnad ja saan ka vajalikud laused moodustatud ning endast välja paisatud.
Mis vägi see selline on? Mis jõud see on, mis minu sees sellise muutuse esile kutsunud on? Ja miks leian ennast mõnel hetkel täiesti mõttetut juttu suust välja ajamas või rääkimas asjadest, mis mitte midagi ei tähenda, suutes vaid nautida rääkimisprotsessi ennast ja tegelikult juba järgmisel hetkel unustades, millest räägiti ja mida öeldi?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar