teisipäev, 3. veebruar 2009

Seisab, paigal seisab

Kuulan, teritan kõrvu ja kuidagi ei suuda tagasi hoida üllatust. Kuidas see siis korraga nüüd sedasi on, et tajun paigalseisu. Olgu-olgu, tean, et edasiminek toimub - kulgeb ju kõik koos ajaga. No aga see pole lihtsalt võimalik, et miski, mis varem tundus elavana, jätab nüüd suisa tardunu mulje. Kust küll tulevad sellised mõtted pähe? Kust sellised seosed?

Aga seisab ju paigal - vähemalt minu jaoks. Sedamoodi tunnen ma nüüd ja midagi pole teha, et ma olen oma positsiooni muutnud. Ja see paigalseis on võõristav, veelgi enam eemalepeletav.

2 kommentaari:

Anonüümne ütles ...

paigalseisul on üks positiivne külg - saad vaadata ümbrust.:)

J.

J ütles ...

Tänan kasuliku soovituse eest - eks ma siis püüa ümbrust jälgida ;-) Ehk juhtub, et vaade hakkab meeldima!