Täna jooksin kokku ühe inimesega, kellega polnud ammu-ammu kohtunud, kuid kelle peale olin just mõni aeg tagasi mõelnud. Ja nagu tellitult juhtusimegi täna ühel ajal ühel kohta.
Rääkisime maast ja ilmast, tema elust ja minu elust, ühistest tuttavatest ja kõiki neid lugusid kuulates sain aru, et ju siis ikka mu sisetunne ütles õigesti - et ma peaks teada saama, kuidas kõigil neil inimestel läheb, milline on nende elu praegu (mitte et ma midagi suurt korda saata saaks, aga vähemalt mõtteski neile kõigile pöialt hoida, et nad hakkama saaksid).
Sest, tegelikult oli see, mis ma kuulsin, ikka väga kurb. Üks kurb uudis ajas teist taga ja suured ahhetamise ja ohhetamise kohad olid selles vestluses ka sees - see, kuidas vendadest saavad vaenlased, kuidas sõpradest saavad vaenlased, kuidas edukatest tegijateks saavad pankrotiäärel kõõlujad. Ja mis minu jaoks kõige kurvem - pettumine inimeses, kellesse ma olen uskunud. Eks kandsin osa neist asjadest väliste mõjutajate kapsaaeda, aga sain ka aru, et tegelikult püüan vaid ennast veenda, et inimene ise pole seesugune, et inimene ise pole selliseid asju teinud, saades väga hästi aru, et alati on olemas eeldused inimese enda sees, muud ei midagi.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar