Täna oli siis selline hetk, mis mõnel teisel ajal oleks mõjunud sedasi, et pulss oleks üles läinud ja vererõhk lakke hüpanud. Leidsin oma auto kojamehe vahelt teavituse, et mul oleks justkui parkimise leppetrahv tasumata. Olles viimasel ajal palju mobiilselt parkinud, olen ikka korralikult järge pidanud, et parkimise eest tasutud oleks ja kordagi pole ma ka ühtegi kviitungit klaasipuhastaja vahelt leidnud.
Kui tavaliselt oleks ma juba ainuüksi sellise asja pärast endast päris välja läinud, siis täna ei avaldanud see asi mulle mitte mingisugust mõju. Kas minust ongi tõesti saanud üks korralik kurikael, kes ei hooli sellest, et talle võikski olla trahv välja kirjutatud? Vanasti olin ma ikka nii korralik ja vähimgi kõrvalekaldumine korrektsusest ajas õhetama.
Aga, täna, jah, isegi imestasin, et panin teavituse kõrvalistmele ja mõtlesin, et sõidan koju ja küll siis hakkan uurima, mis selle asjaga siis on. Koju jõudes kirjutasingi siis parkimisteenuse pakkujale ja tuli välja, et see leppetrahv, millest juttu oli, on pärit sellest ajast, kui mina veel oma praeguse auto omanik polnud. Esialgu muidugi tahtsin kohe protestima hakata, et pühapäevasel päeval ei pargi ma kunagi tasulisse parklasse, sest linnatänavatel on parkimine tasuta. Aga õnneks vaatasin enne kirja ärasaatmist ka aastanumbrit ja siis selgus kõik - tõesti, sel ajal polnud see auto veel minu oma ja nõnda ei saanudki ma sellest leppetrahvist midagi teada. Hämmastav, et sellise aja tagant alles selline asi välja tuleb ja et mulle eelnevalt pole sellist teavitust laekunud - olen ennegi ju selle teenuse osutaja parklates parkinud, isegi mitu päeva järjest. Ja ainus parkimistrahv, mida ma viimasel ajal saanud olen, oli küll novembrikuus, ühel päeval, mis on minu elus ühel teisel põhjusel väga kenasti meelde jäänud - kui on mitu "head" asja ühel päeval, siis jääb ju ikka meelde.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar