Ikka on nii, et peas käivad igasugused mõtted ringi. Käivad ringi, on väikesed mõttekatked ja kuidagi ei taha nad kuhugi areneda, saada millekski enamaks, kui vaid see üks kild. Mõnel juhul võtab asja tuuma koorumine aega päeva, mõnikord nädala, vahetevahel kulub kuid.
See praegune mõte on selline kuudepikkuse arenguga. Või mis arenguga, kui ta ikka kusagil on olemas, aga selgeks, sirgeks ja arusaadavaks ei ole ma seda suutnud mõelda. Ühel hetkel oli konkreetne arusaamine, kindel suund, kuhu edasi liikuda. Aga see hetk möödus ja nüüd on jälle segadus. Ise küsin enda käest muidugi seda alalist küsimust: "Miks?" Seekord on see küsimus suunatud sissepoole, iseendale, mitte kellelegi teisele - sest ainult ma ise saan anda sellele küsimusele vastuse. Hea, et ei ole küsimust: "Kas?" Aga võib-olla see aeg veel saabub, ootame, vaatame, näeme, kogeme.
Sellest saan ma väga hästi aru, et asja tuumaks on väärtused ja väärtushinnangud. Mina olen ju alati olnud kasuahne inimene, ühtegi endale kahjulikku tehingut ma teha ei taha, ikka olen kasu peal väljas. Oh, tegelikult pole see sugugi nii, et ma ajaks omakasu taga, lihtsalt, tahan sügavat sisemist harmooniat ja kooskõla, kui aga hakib, siis hakib, ja nõnda tulevad teised tegurid-mõtted mängu.
Ja lõppkokkuvõttes on ju ikkagi nii, et kõik asjad määrab iseenese suhtumine asjadesse ja olukordadesse. Mina ise saan otsustada oma suhtumiste üle, iseenda reaktsioonide üle.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar