Vaatasin ja nägin. Nägin, et üks neiu suitsetab. Kuna viimasel ajal tundub selline tegevuse neidude seas eriti hästi silma paistvat, ei teinud ma sellest vaatepildist suuremat välja. Aga siis, jäi mu pilk justkui iseenesest sellel neiul pikemalt pidama, sest ma nägin, et ta on lapseootel. Mõtlesin siis selle peale, et kuidas ta küll oma lapsega sedasi teha saab. Kõrvaltvaatajana muidugi hea selliseid mõtteid mõlgutada. Aga, sellega see lugu veel otsa ei saanud. Toimetasin oma toimetamised ära ja siis sattus see neiu taaskord minu vaatevälja, seekord oli suits asendunud siidripurgiga, milles leiduvat joovastavat jooki endale mõnusasti manustati. Ja taaskord mõtlesin ma, kuidas ta küll saab oma veel sündimata lapsega sedasi teha.
Ja siia kõrvale on mul näide sellest, kuidas veel sündimata lapsest hoolivalt loobus tema ema nii mõnestki lemmikroast ja kuidas kõik käis väga täpselt arvestatult ja läbimõeldult, ikka suure hoole ja armastusega. Nüüdki, kui laps juba sündinud on ja oma pool aastat vanagi, käib kõik viimse detailini kaalutletult, hoolivalt, hoidavalt. Minu kui kõrvaltvaataja jaoks mõnes asjas üle piiride minevalt - selles mõttes, et mina küll ei suudaks ega oskaks.
Kuna mul on siin kaks sellist näide kohe käepärast võtta, siis hakkasingi mõtlema, et kas need ongi siis kaks äärmust, mismoodi vanemad oma lastesse suhtuvad. Võib-olla on see nüüd väga suur üldistus, aga nii tundub see olevat. Kui kuhugipoole kalduma peaks, siis ma pigem kalduks selle teise näite suunas, kuigi, mis mul siin kalduda - suitsetanud olen ma elu jooksul kahe paki jagu sigarette ja alkoholist käin enamasti ikka suure kaarega mööda - ehk siis, suures plaanis väga teoreetiline arutelu minu poolt.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar