Kõik ongi ju õige, täiesti õige. Eks siis tulebki see, mis tulema peab, küll tuleb, ega ta tulemata jää.
Ja just sedasi tundub see asi:
Võiks ju mõelda ja kaalutleda ja analüüsida. Jätkata leebet ja lahket rada, aga kui kaua, kui pikalt? Ühel hetkel saab mõõt lihtsalt täis. Andestada, andestada ja veelkord andestada. Leppida, leppida ja veelkord leppida.
Kui mõned asjad on tundunud loomulikud, siis ongi nad loomulikud. Mis saab aga siis, kui loomulikkus kaob? Tõkked minu enda sees on need, mis takistavad. Aga tõkked on ju kusagilt tekkinud, eks ma ise olen nende tekitaja muidugi ka, väliste tegurite tulemusena.
Ja kuidagi ei saa ma lahti sellest mõttest oma peas, et muutuste tulemusena asendub ebakindlus hoopis millegi uuega - kas see on julmus, kas see on hoolimatus, kas see on enese teadvustamine uuel tasandil, seda ei oska ma mitte arvata. Mina mõistan vaid seda, et muutus on toimunud ja näen selle tagajärgi.
Kusagil kuklas kumab üks lause "Wikmani poistest": "Ära Sina temale kunagi niimoodi tee!"
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar