Juba mitmendat korda sel aastal olen sellises olukorras. Ja jälle toimin täpselt samamoodi. Ikka on nii, et öeldakse, et nüüd on minek ja mina lähengi. Jättes kõik muud asjad, nagu nad on. Lihtsalt lähen, sest tuleb kutse. Mitte miski muu ei loe sellistel hetkedel, sest sees on tunne, et peab minema.
Nii ma siis olengi läinud, tegelikult päris lõpuni teadmata, mis tingimused on ja kuidas edasi saab. Olen lihtsalt läinud ja nendest asjadest on saanud huvitavad seiklused. Seekord siis veel vähem ette valmistatud, seekord siis veel kiiremini.
Kunagi ammu mõtlesin, et millised on küll need inimesed, kes saavad viie minutiga asjad kokku ja minema. Nüüd olen teada saanud, et ma olen vist isegi üks nende hulgast, kes võtab asjad ja lihtsalt läheb.
Eks omamoodi eelduse selleks on loonud juba kogunenud varustus, mis on kohe käepärast võtta. Seekordne minek näitab, et selles varustuses peaks veel mõni asi olema, et saaks ennast mugavasti ja hästi tunda.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar