reede, 3. veebruar 2017

Avaliku esinemise hirm

See on kuidagi ikka sisse süstitud, meisse, eestlastesse, kes me siin üles oleme kasvanud, see avaliku esinemise hirm.

Rääkisin sellest oma rootsi sõbrannaga, kes käis mõned nädalad tagasi Eestis ühel seminaril esinemas ja märkis ära selle, et tema jaoks oli nii kummaline, et tema ettekande lõpus valitses saalis täielik vaikus, keegi ei küsinud midagi. Ma siis seletasin talle, et see on kultuuriline eripära, et ta ei peaks sellel teemal sugugi põdema, et eestlase üks suurimaid hirme on avalik esinemine ja kui veel küsida julged, siis jätad ikka eriti rumala mulje - mis mõttes sa aru ei saanud sellest, millest räägiti, või mis mõttes sul on midagi, mida küsida. Eks ole ju küsimuste esitamine ka teatud mõttes avalik esinemine, paistad silma, eristud massist.

Ja eks minul oli see hirm ka, astudes nüüd enda jaoks täiesti uude rolli - õpetaja rolli, olla avalik esineja klassi laste ees, et neile midagi uut selgitada ja tutvustada. See hirm oli mul enne, kui ma sellega algust tegema pidin (kui kõigele ees seisvale mõtlesin ja omaette arutlesin, kuidas see asi toimuma saab), sellel hetkel, kui alustama pidin, ei olnud mul enam aega hirmu tunda, sest korralduslikud asjad võtsid enda alla kogu tähelepanu.

Kui kõik korralduslikud asjad said korda aetud, siis saabuski see hetk, et ma pidin lihtsalt rääkima hakkama. Üllatuslikult kadus kõik sellesse hetke, sest keskendusin sellele, mida ma räägin ja polnudki enam probleemi, mitte millestki, mitte millegagi. Ei sellega, kas see, mis ma räägin, on ikka piisavalt tark jutt, kas ma suudan ennast selgelt väljendada. Kõik tuli justkui iseenesest ja nii loomulikult. Ja ma sain aru, et ma suudan ennast ise käima lükata ja kõik enda sees oleva liikuma panna, vaid teele asudes, kõik muu tuleb juba iseenesest.

Ja muidugi on mul hea meel, et need lapsed, kellel abi oli vaja, usinasti oma käed püsti ajasid ja küsisid ja küsisid ja veelkord küsisid (ja loodetavasti sain kõigile nende küsimustele ka piisavalt selged vastused antud). Neil tundub julgust rohkem olevat, mis on väga hea!

Kommentaare ei ole: