Torssis nägu, mida muud mul oligi oodata! Olin ju ometigi sundinud inimese poolteist tundi varem tööle tulema, kui ta muidu oleks pidanud - kuigi jah, see on vaatenurga küsimus, sest teoreetiliselt oleks inimene pidanud niikuinii tööle tulema just sel ajal.
Mina aga ei lasknud ennast sellest segada ja naeratasin inimesele kuklasse. Ma arvan, et kui ta oleks seda naeratust näinud, oleks vist vabanenud vihapurse. Aga, mina ei lasknud ennast häirida - olin viisakas ja sõbralik edasi.
Möödus siis aeg, kiiresti, nagu alati, ja tuli lahkuda. Soovisin lahke naeratusega: "Kõike head!" Sain torssis vastuse, mokaotsast: "Nägemist!" Tulin oma teed ja ise mõtlesin kuivõrd raske võib olla sedasi elada, kui pole rõõmu, on vaid mossis olek ja muud ei midagi. Ja tegelikult, kui veidi vaatenurka muuta, on võimalik mõista, et sellise luksusliku (töö)elu puhul, nagu on inimesele antud, võiks sellest ikka väga palju rõõmu tunda. Aga, mis teha, kui inimene ei oska hinnata seda, mis tal parajasti on!
Minu relv, võimsaim, mis mul üldse olla saab, on selle olukorras naer ja naeratus, sest, kui nüüd olukorrale veidi eemalt (või teisest vagunist, nagu viimasel ajal kombeks) peale vaadata, siis on see kõik ju lihtsalt koomiline - see iseenda solvunud oleku jõuetu demonstratsioon on ju suisa naeruväärne.
Aga minu tunne on pärast mõnusate inimeste seltsis veedetud mõnusat aega selline:
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar