Kuulasin ja mõtlesin kaasa, sain loomulikult aru ka sellest, et igal asjal on põhjus ja et igal inimesel on õigus käituda oma sisetunde järgi. Teadsin suuremat osa sellest kõigest juba varemgi, aga kogu selle asja keskel ei saanud ma peast välja seda mõtet: "Aga mina? Kas minul ka mõni õigus on?"
Tean, et see on väiklane ja eks ma ikka olen püüdnud olla suurem inimene (ja enamasti olengi olnud suurem inimene, kui ma ennast kunagi arvasin olevat), aga teisest küljest, mu enda elus võiks mul endal ju ka kaasarääkimisõigust olla? Ja kuigi see kõik ei riivanud mind suurt kuidagi, siis veidi kripeldas see ikka ja nõnda jäingi ma hoopis mõtteid mõlgutama selle üle, et miks mulle on niiväga tarvis seda, et ka minul oleks mingisugusedki õigused. Kas neid õiguseid siis riivatakse pidevalt või kas on asi selles, et ma lihtsalt eeldan mingisuguseid asju, mis tunduvad minu jaoks nii loomulikud, aga teiste inimeste jaoks ei pruugi seda sugugi olla.
Muidugi, ega need õigused (või nendest teadlik olemine) mind eriti edasi ka ei aita, sest reaalses olukorras ei muuda see ju mitte midagi. Nagu ühel teisel päeval ühes teises kontekstis tuli arutluse alla lugu õiglusest ja sellest, et kui tahad kedagi, kes sinuga ühte jalga käia ei taha, endaga kaasa käima utsitada, siis tulebki ära teha topelt- või isegi kolmakordne töö ja isegi siis ei pruugi soovitud tulemust saavutada, ja et tegelikult pole see sugugi õiglane. Aga sellelgi puhul ei ole sellest õigluse tagaajamisest mingit tolku - kui ise oled initsiaator, siis ise oled endale selle lisapanuse andmise "kohustuse" kaela peale võtnud.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar