Kui ma nüüd eilse uitmõtte ajel ühte tuntud kiirtoidurestorani sisse jalutasin, siis mulle tundus, et ma olen seda tunnet juba kogenud. Ja tõesti, vaatasin oma blogipostitustest järele, et ma olen selle kohta isegi sissekande teinud.
Aga tunne iseenesest oli taaskord selline, et ei oska olla, ei oska käituda ega tea, mida tegema peaks. Olles veidi aega tobedalt menüüd vahtinud, mitte midagi mõistmata, ja vaadanud erinevaid silte, tabloosid ja püüdnud neist aru saada, tulin lõpuks selg eest tulema sellest suurepärasusest, mis on loodud. Ja ise veel mõtlesin, et kuidas küll on see kiirtoidurestoran laste hulgas nii populaarne ja pered oma lapsi selle külastusega premeerivad? Minu jaoks tundus see nüüd veelgi eemalepeletavam, kui ta varem isegi oli. Aga, vaadates, kui palju oli laudade taga istujaid ja sööjaid, üks väljas õueski, mõistsin, et viga on ikka minus ja ju siis ongi kõik imehea.
Muidugi mõistsin ka seda, et võib-olla hakkan ma liiga vanaks jääma - kui mind juba sellised poolautomaatsed süsteemid pelutavad. Seda mõtet ei tohiks ma ju ometi veel mõelda? Ei ole ma ju nii vana veel? Aga, kui juba selline mõte pähe tuleb, ju siis seal ikka ka tõetera sees on.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar